Midagi laenatud, midagi uut...
Üks autoriõiguse mehhanismidest, millega tagatakse, et inimesed saavad kasutada autoriõigusega kaitstud sisu sellistel eesmärkidel nagu sõnavabadus, juurdepääs teabele ja õigus haridusele, on „autoriõiguse erandid ja piirangud“. Selleks et need erandid oleksid veebis kasutamise kontekstis toimivad, peavad need olema kogu ELis ühtsed, mis praegu enamasti ei ole.
2019. aastal püüdis ELi seadusandja ühtlustada ja ajakohastada Euroopa autoriõiguse raamistikku digitaalse ühtse turu autoriõiguse direktiivi kaudu. Üks selle eesmärke oli tagada digitaalse ja piiriülese õpetamise ja õppimise nõuetekohane toimimine.
2019. aasta direktiivi artiklis 5 on ette nähtud kohustuslik erand „õpetamise illustreerimiseks“ digikeskkonnas. Illustratsioon tähendab teoste osade või väljavõtete (aga ka tervete teoste, kui need on väiksemad või neid ei saa jagada) kasutamist õppematerjalides või muul viisil õpetamise ja õppimise kontekstis. Uus säte ei pruugi siiski olla parim lahendus haridustöötajate ees seisvatele probleemidele.
Tuleb märkida, et 2001. aasta infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 3 punktis a on ELi tasandil juba olemas „õpetuse illustratsiooni“ erand. InfoSoci erand võimaldab igaühel luua koopiaid ja edastada kaitstud teoseid ulatuses, mis on põhjendatud (mitteärilise) eesmärgiga. See varem kehtinud erand on kultuuripärandiasutuste jaoks oluline, sest sellel ei ole piiranguid selle suhtes, kes sellest kasu saavad. Seega saavad kultuuripärandiasutused riikides, kus erand on täielikult rakendatud, kasutada hariduslikku erandit oma tegevuses, sealhulgas kursustel ja haridusüritustel.
Killustatud õigusmaastik
InfoSoci haridusliku erandi probleem alates 2001. aastast on see, et see on vabatahtlik. See tähendab, et liikmesriikidel on lubatud seda riiklikul tasandil piirata või seda üldse mitte rakendada. Kuigi kõigis liikmesriikides on juba olemas sätted, mis hõlmavad mingil viisil erandil põhinevat hariduslikku kasutust, ei ole enamik neist seda täielikult üle võtnud.
Paljud jurisdiktsioonid piiravad selle kohaldamist mitmesugustes aspektides, nagu reguleerimisese, aga ka kasutusviisid, hüvitise maksmine ja hüvitise saajad. Kuigi enamik liikmesriike lubab kõigil kasutajatel, sealhulgas kultuuripärandiasutustel, kasutada hariduslikku erandit, piiravad mõned neist katvust ainult haridusasutustega. Näiteks Poolas kinnitavad riiklikud kohtud kultuuripärandiasutuste sõnaselget väljajätmist haridusasutuste kohaldamisalast.
Sisestage uus CDSMi erand, mis oli kavandatud toimima kohustusliku minimaalse kasutajaõiguste kaitsena hariduslike kasutusviiside puhul.
Uus artikkel 5 – kui kohustuslik?
Kahjuks on CDSMi direktiivi artikli 5 kohaldamisala üsna kitsas. See hõlmab kasutamist ainult haridusasutustes, jättes välja kultuuripärandiasutused ja mitteformaalse haridusega tegelevad asutused, ning piirdub digitaalse kasutusega, tekitades killustatust liikmesriikide ja eri liiki tegevuste vahel.
Lisaks ei ole uue erandi olemus vaieldamatult kohustuslik. Direktiiv võimaldab liikmesriikidel piirata kohaldamist osaliselt või isegi täielikult kas „sobivate“ litsentside kättesaadavuse korral või oma täieliku kaalutlusõiguse alusel. Liikmesriigid võivad ette näha teatavat liiki teoste, näiteks peamiselt haridusele mõeldud materjalide väljajätmise ning otsustada, et kasutada võib ainult osa teosest. Nendega võib ette näha erandi seoses konkreetsete kasutusviisidega ning õiglase hüvitise õiguste omajatele. Isegi kogu erandi võib tühistada, kui on olemas „sobivad“ litsentsid. On küsitav, miks on erand isegi märgistatud kohustuslikuna.
Digitaalne kasutus – jah või ei?
Lisaks näib, et CDSM-direktiivi erandi sõnastus ja retoorika on tekitanud väärarusaamu InfoSoci varasema „õpetamise illustratsiooni“ erandi kohta, mis mõjutab uue direktiivi rakendamist riigisiseses õiguses. Liikmesriikide seadusandjad näivad lähenevat olemasolevale erandile ebamäärases mõttes, et seda ei saa kohaldada digitaalse kasutuse suhtes. Seda väärarusaama soodustavad suures osas CDSMi direktiivi artikkel 5 „Teoste ja muu materjali kasutamine digitaalses ja piiriüleses õpetamistegevuses“ ning CDSMi direktiivi mittesiduv tekst, milles soovitatakse, et mõned digitaalsed kasutusviisid hariduses ei pruugi olla hõlmatud varem kehtinud ELi erandiga.
Päritud InfoSoci erand „Illustratsioon õpetamiseks“ ei piirdu siiski analoogkasutusega. Infoühiskonna direktiivi kohaselt on artikli 5 lõike 3 sätted tehnoloogiliselt neutraalsed. Seetõttu peaks eelmine hariduslik erand juba hõlmama nii digitaalset kui ka piiriülest kasutust.
Selle tulemusena on liikmesriigid kehtestanud uue CDSM-erandi paralleelselt olemasoleva InfoSoc-erandiga. Enamikul juhtudel on neil juba olemas üsna lai ja tehnoloogianeutraalne „õpetamise illustratsiooni“ erand, mis jääb puutumata, tekitades ebakindlust selle suhtes, kuidas need kaks kattuvat erandit toimivad ja kuidas neid kohaldatakse.
O ühtlustamine, kus sa oled?
Lõppkokkuvõttes ei erine CDSMi direktiivi lähenemisviis märkimisväärselt infoühiskonna direktiivi omast. Kuigi uus erand on kuulutatud kohustuslikuks, annab see liikmesriikidele piisavalt võimalusi paindlikuks rakendamiseks. Kui soovitakse saavutada selge õigusliku tagatise ühtlustamine autoriõigusega kaitstud materjali kasutamiseks hariduses, siis tõenäoliselt kas kitsendatakse olemasolevate infoühiskonna õigusaktide ülevõtmise ulatust riiklikul tasandil või luuakse kaks paralleelset kattuvat erandit, ilma et oleks selge, kuidas neid kohaldada.
Mida see tähendab kultuuripärandiasutuste jaoks? Oht, et liikmesriikide kohtud järeldavad, et kuna uus hariduslik erand hõlmab digitaalseid kasutusviise, peab päritud InfoSoc piirduma analoogkasutusega, tundub üsna suur. Kahjuks ei kiida reformi järjepidevuse puudumine heaks ELi seadusandja taotletavat eesmärki – lihtsustada digitaalset ja piiriülest hariduslikku kasutust ning lõppkokkuvõttes õiguskindlust.
Kas otsite rohkem teavet ja suuniseid autoriõiguse ja digitaalse kultuuripärandi kohta? Tutvuge meie sihtotstarbeliste ressurssidega.