Kas te võiksite meile rääkida endast ja orjuse mälestamise sihtasutuse ajaloost?
Mina olen Aïssata Seck, orjuse mälestusfondi direktor. Minu karjääri iseloomustab pikaajaline pühendumine Senegali Tirailleursi (Prantsuse Koloniaalvägede sõdurid) ajaloo ja mälestuse tunnustamisele ning laiemalt orjastamise ja koloniaalpärandiga seotud mälestuste edendamisele.
Prantsusmaa valitsus asutas 2019. aastal sihtasutuse, mis on tunnustatud avalikes huvides tegutsev organisatsioon, et jätkata ja laiendada 2001. aasta Taubira seadusega algatatud tunnustamispüüdlusi. Selle missiooniks on edastada koloniaalorjanduse ajalugu, tähistada selle mälestusi ja edendada sellest tulenevaid kultuurilisi pärandeid. See tegutseb Mandri-Prantsusmaal, ülemereterritooriumidel ja rahvusvaheliselt.
Millistele projektidele FME praegu keskendub?
Pärast seda, kui 2025. aastal tähistati Haitile 1825. aastal määratud hüvitise kahekümnendat aastapäeva, valmistab fond nüüd ette kahte olulist vahe-eesmärki.
Esimene on Taubira seaduse 25. aastapäeva tähistamine 2026. aastal. Taubira seadus on alusseadus, millega tunnistati orjastamine inimsusevastaseks kuriteoks. Meie eesmärk on muuta see mälestushetkeks, kodakondsuseks ning riikliku ja rahvusvahelise ulatusega kultuuriks.
See hõlmab kultuuriasutuste mobiliseerimist, haridus- ja teadusüritusi ning algatusi, mis toovad kokku noored, kunstnikud, teadlased ja rahvusvahelised partnerid. Samuti annab see võimaluse võtta kasutusele riiklik „Lieux de Mémoire” (mälestuspaigad) märgis, mille eesmärk on edendada ja ühendada orjastamise ajalooga seotud Prantsusmaa pärandiobjekte.
Teine on 2027. aastal suure näituse ettevalmistamine, mis on oluline samm, et muuta Prantsusmaa orjastamise ajalugu nähtavaks ja kättesaadavaks võimalikult paljudele inimestele. Need projektid on osa laiemast dünaamikast: selle ajaloo edastamine, ühendamine ja pidev kirjutamine kollektiivsesse teadvusse.
Milliseid tegevusi teete hariduse valdkonnas ja miks peate seda oluliseks?
Haridus on meie missiooni keskmes. Töötame õpetajatele välja õppematerjale, korraldame koolivõistlusi ja pakume noortele kohandatud tööriistu. Väljakutse on anda noortele võtmed selle universaalse ajaloo mõistmiseks ja eelarvamuste vastu võitlemiseks. Teadmiste edasiandmine on oluline, et ehitada üles õiglasem ühiskond, mis on teadlik oma minevikust.
Milliste probleemidega olete Prantsusmaal kokku puutunud musta kultuuripärandi esiletõstmisel?
Esimene probleem on nähtamatus: pikka aega ignoreeriti või tõrjuti riiklikes narratiivides orjastamise ja mustanahaliste populatsioonidega seotud pärandit. Peame töötama selle nimel, et seda tunnustataks ja et see integreeritaks ühisesse pärandisse.
Teine väljakutse on mälestusmärk ja poliitiline: See ajalugu puudutab sügavaid haavu ja jääb mõnikord pingeallikaks. Lõpuks on oluline väljakutse: objektide ja arhiivide identifitseerimine, säilitamine ja edendamine nõuab tingimata märkimisväärseid ressursse.
Kuidas on digitaalsed tavad teie tööd ja missiooni toetanud?
Digitaaltehnoloogia on oluline vahend juurdepääsu laiendamiseks sellele ajaloole. See võimaldab haridusressursside laialdast levitamist, digiteeritud arhiivide kättesaadavust ning võimet jõuda noorte ja ühendatud vaatajaskondadeni.
Näiteks pandeemia ajal oli meie digitegevus oluline edastamise ja mälestamise säilitamiseks. Täna uurime lähemalt digitaalset vahendust sotsiaalmeedia ja koostööplatvormide kaudu.
Milline on Teie seisukohast nende digiteeritud objektide esiletõstmise tähtsus finantsjärelevalveametis?
Digiteerimine võimaldab säilitada ja muuta nähtavaks esemeid, mis on sageli hajutatud, haprad või raskesti ligipääsetavad. See demokratiseerib juurdepääsu pärandile ja pakub võimalust võrrelda vaatenurki, ühendades Prantsusmaal, Euroopas, ülemereterritooriumidel või Ameerikas asuvad kogud. Sihtasutuse jaoks on see võimalus kinnistada see ajalugu globaalsesse ja jagatud narratiivi.

Kas saate meile rääkida konkreetsest loost või objektist, millest teie publik on huvitatud?
Üks kõige silmatorkavamaid objekte on Charles X 1825. aasta määrus, millega kehtestatakse Haitile tohutu hüvitis selle tunnustamise eest. Prantsuse Rahvusarhiivis säilitatud originaalarhiiv tekitab tugevat emotsiooni: see hõlmab nii Haiti võidetud vabadust kui ka riigi arengut takistanud võla ebaõiglust. Selle tutvustamine üldsusele 2025. aastal oli võimas mälestus- ja haridushetk.
Millist nõu annaksite teistele Euroopa institutsioonidele, kes otsivad võimalusi oma musta ajaloo esiletõstmiseks?
Kõigepealt soovitaksin neil teha koostööd asjaomaste kogukondadega, koostada narratiive ja vältida ülalt-alla lähenemisviisi. Seejärel, et tuua rahvuslikud mälestused dialoogi globaalse ajalooga: Mustade populatsioonide ajalugu Euroopas on lahutamatu Atlandi ja India ookeani, koloniaal- ja postkoloniaalsest ringlusest. Lõpuks investeerida teadusuuringutesse, haridusse ja digiteerimisse, mis on võimsad hoovad nende lugude püsivaks kirjeldamiseks kollektiivses teadvuses.

Fondation pour la mémoire de l’esclavage met la mémoire nationale en dialogue avec l'histoire globale
Nous nous entretenons avec Aïssata Seck, directrice de la Fondation pour la Mémoire de l’Esclavage, sur la mission de l’organisation et sur la manière dont elle donne aux jeunes les clés pour comprendre l’histoire et lutter contre les préjugés.

Pouvez-vous nous parler de vous et de l’histoire de la Fondation pour la mémoire de l’esclavage?
Je suis Aïssata Seck, directrice de la Fondation pour la mémoire de l’esclavage. Mon parcours est marqué par un engagement de longue date pour la reconnaissance de l’histoire et de la mémoire des tirailleurs sénégalais et, plus largement, pour la valorisation des mémoires liées à l’esclavage et aux héritages coloniaux.
La Fondation,reconnue d’utilité publique, a été créée en 2019 par l’État français pour poursuivre et amplifier l’action de reconnaissance initiée par la loi Taubira de 2001. Elle a pour mission de transmettre l’histoire de l’esclavage colonial, de célébrer ses mémoires et de valoriser les héritages culturels qui en sont issus. Elle agit en France hexagonale, dans les Outre-mer et à l’international.
Sur quels projets FME se concentre-t-il aktuellement?
Après avoir marqué en 2025 le bicentenaire de l’indemnité imposée à Haïti en 1825, la Fondation prépare désormais deux grandes échéances.
La première est la commémoration des 25 ans de la loi Taubira en 2026, une loi fondatrice qui a reconnu l’esclavage comme crime contre l’humanité. Nous voulons en faire un moment mémoriel, citoyen et culturel d’ampleur nationale et internationale.
Cela passera par la mobilisation des institutions culturelles, des événements éducatifs et scientifiques, mais aussi par des initiatives qui associent la jeunesse, les artistes, les chercheurs et les partenaires internationaux. Ce sera également l’occasion de lancer un label national des „Lieux de mémoire“, destiné à valoriser et relier les sites patrimoniaux liés à l’histoire de l’esclavage.
La deuxième est la préparation d’une grande exposition en 2027, qui constituera une étape majeure pour rendre visible et accessible au plus grand nombre l’histoire de l’esclavage en France.
Ces projets s’inscrivent dans une dynamique pluss suur: transmettre, fédérer et inscrire durablement cette histoire dans la conscience collective.
Quel žanr d’activités faites-vous autour de l’éducation et pourquoi trouvez-vous cela on oluline?
L’éducation est au cœur de notre missioon. Nous développons des ressources pédagogiques pour les enseignants, organisons des concours scolaires et proposons des outils adaptés aux jeunes publics. L’enjeu est de donner à la jeunesse les clés de compréhension de cette histoire universelle et de lutter contre les préjugés. La transmission est essentielle pour construire une société plus juste et consciente de son passé.
Quels défis avez-vous rencontrés pour mettre en valeur le patrimoine Noir en France?
Le premier défi est l’invisibilisation: longtemps, le patrimoine lié à l’esclavage et aux populations noires a été ignoré ou marginalisé dans les récits nationaux. Il faut travailler à sa reconnaissance et à son intégration dans le patrimoine commun. Le deuxième défi est d’ordre mémoriel et politique: cette histoire touche à des blessures profondes et reste parfois source de tensions. Enfin, il existe un défi matériel : l’identification, la conservation et la valorisation des objets et archives nécessitent des moyens importants.
Kommentaar les pratiques numériques ont-elles soutenu votre travail et votre missioon ?
Le numérique est un outil fondamental pour élargir l’accès à cette histoire. Il permet de diffuser largement des ressources pédagogiques, de rendre accessibles des archives numérisées, et d’atteindre des publics jeunes et connectés.
Pendant la pandémie, par exemple, nos activités numériques ont été essentielles pour maintenir la transmission et les commémorations. Aujourd’hui, nous explorons davantage la médiation numérique à travers les réseaux sociaux et des plateformes collaboratives.
De votre point de vue, quelle est l’importance de mettre en valeur ces objets numérisés au FME?
La numérisation permet de sauvegarder et de rendre visibles des objets souvent dispersés, fragiles ou difficilement accessibles. Elle démocratise l’accès au patrimoine et offre la possibilité de croiser les regards, en reliant des collections situées en France, en Europe, dans les Outre-mer ou dans les Amériques. Pour la Fondation, c’est une manière d’ancrer cette histoire dans un récit global et partagé.

Pouvez-vous nous parler d’une histoire ou d’un objet particulier qui a intéressé votre public?
L’un des objets les plus marquants est l’ordonnance de Charles X de 1825 imposant à Haïti une indemnité colossale en échange de sa reconnaissance. L’archive originale, conservée aux Archives nationales, suscite une émotion forte : elle incarne à la fois la liberté conquise par Haïti et l’injustice de la dette qui a pesé sur son développement. Sa présentation au public en 2025 a été un moment fort de mémoire et de pédagogie.
Quels conseils donneriez-vous aux autres institutions européennes qui cherchent des moyens de mettre en valeur leur histoire des Noirs?
Je leur conseillerais d’abord de travailler avec les communautés concernées, pour co-construire les récits et éviter une approche descendante. Ensuite, de faire dialoguer les mémoires nationales avec l’histoire globale: l’histoire des populations noires en Europe est indissociable des circulations atlantiques et d’Océan indien, coloniales et postcoloniales. Enfin, d’investir dans la recherche, l’éducation et la numérisation, qui sont des leviers puissants pour inscrire durablement ces histoires dans la conscience collective.
