Aitäh, et meiega täna rääkisid! Kas te võiksite meile oma asutusest rääkida?
Aitäh, et mind võtsid! Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum on üsna väike mäluasutus, mis tegutseb Eesti Kaitseministeeriumi haldusalas ning keskendub Eesti sõjaajaloo uurimisele ja populariseerimisele. Vaatamata meie väikesele arvule oleme viimastel aastatel olnud rahvusvahelises koostöös üsna edukad: Meil on käimas projekt Läti partneritega militaarpärandi turismi valdkonnas. Iga-aastane Balti sõjaajaloo konverents, mida korraldame koos Balti Kaitsekolledžiga, on juba tavaks saanud. Samal ajal jätkub muuseumi kogudega igapäevane töö. Just see pani meid huvituma rahvahankest.
Millele teie projekt keskendus? Ja kuidas see välja töötati?
Tahtsime teada, miks Eesti muuseumid ja mäluasutused ei ole väga huvitatud rahvahankeprojektide käivitamisest, isegi kui vabatahtlike kaasamine muuseumi tegevusse on üsna tavaline. Samuti tahtsime uurida, kuidas rõhutada rahvahanke ideed, mis võiks olla väga kasulik nii muuseumidele kui ka vabatahtlikele mõlemale poolele.
Tulime välja küsimustikuga, mille jagasime muuseumide vahel. 19 erineva asutuse tagasiside põhjal saime rohkem teada nende kogemustest ning rahvahankega seotud kõhklustest või eelarvamustest. Kevadel oli meil kahepäevane töötuba dr Mia Ridge'iga Briti Raamatukogust, kus arutasime küsitluse tulemusi ja õppisime palju rohkem rahvahankeplaanide väljatöötamisest.
Mis oli tulemus - kuidas saab keegi seda kasutada?
Eelkõige koostati projekti raames viis rahvahankekava, mis olid eri arenguetappides. Veelgi olulisem on aga see, et nende plaanide ettevalmistamine andis osalejatele võimaluse mõelda ja saada teadlikuks rahvahanke projekti erinevatest aspektidest ning sellega seotud edu erinevatest tähendustest. Ja nüüd, kui need plaanid on valmis, võiksid nad julgustada osalenud muuseume astuma järgmise sammu, et tõesti alustada oma rahvahanke projektiga.
Mida olete sellest kogemusest õppinud kultuuripärandi ühishangete kohta?
Kõik taandub planeerimisele. Planeerimine on projekti õnnestumise või läbikukkumise põhielement. Ja selle all ei mõtle ma ainult eelarve- või Exceli lehti, vaid ettevalmistusi vabatahtlikega töötamiseks, arvestades nende vajadusi projekti ajal ja olles vabatahtlike jaoks olemas, kui nad seda vajavad.
Siiski oli julgustav teada saada, et kui planeerimine on korralikult tehtud, võivad isegi väikesed muuseumid ja mäluasutused käivitada rahvahanke projekti.
Kuidas saab rahvahankealgatusi kavandada nii, et need vastaksid teadlaste vajadustele?
Tihe koostöö projekti arendusmeeskonna ja teadlaste vahel algusest peale oleks siin ideaalne lahendus.
Millised on teie plaanid seoses projekti tulevikuga?
Mul on hea meel teatada, et kaks viiest sel kevadel välja töötatud rahvahankekavast muutuvad juba sel aastal tõelisteks rahvahankeprojektideks. Eesti Rahva Muuseum alustab septembris projektiga, mille eesmärk on koguda inimeste lugusid ja kogemusi aiandusest ja söödavatest taimedest. Kui kõik läheb plaanipäraselt, alustame Kaitseliidu fotokogu projektiga hiljem sel sügisel.