Kultuuril on ühiskonnas väga eriline roll. Ei ole muud inimtegevust, mille ainus eesmärk on luua tähendust. See on osaliselt ka põhjus, miks me ei arva, et kultuuri väärtustamine vajab täiendavat põhjendamist.
Digitaalkultuuri juures on huvitav see, et see on uskumatu viis suurendada meie võimet luua sisu. Sülearvuti ruumis saate tihendada seda, mis varem oli salvestusstuudio. Tulemuseks on see, et sisu tootmine on muutunud nii lihtsaks ja taskukohaseks, et põhimõtteliselt kõik teevad seda, autorsuse ja publiku järsk eraldamine on hägune. Ja me alles hakkame hindama selle tagajärgi.
Tulevik ei seisne mitte ainult rohkemas sisus, vaid ka uut tüüpi sisus ja väljenduses. Ma võin teha hea foto oma mobiiltelefoniga, kuid veelgi põnevam on näha, mida teatud tüüpi inimesed, kasutades oma mobiiltelefone teatud hetkel, teatud olukorras, ühiselt toodavad. Ja see on huvitav kultuurilisest vaatepunktist, sest tähenduse tootmine on muutumas vähem individualiseerituks ja kollektiivsemaks. Seega oleme jõudmas uude etappi, kus peame ümber mõtlema enamiku kategooriatest, mille kaudu oleme hinnanud sisu loomise tähendust ja tähtsust.
Ühiskonna digiülemineku järgmisse etappi liikudes peame tunnistama, et kultuuril on palju suurem roll asjades, mida peame oluliseks, kui sageli arvatakse. Kui suudame näidata - ja suudame -, et inimesed, kellel on suurem kultuurielus osalemine, teevad rohkem asju, mida poliitikakujundajad tahavad, et kodanikud teeksid - näiteks ringlussevõtt -, siis saame ühendada kultuuripärandi kehtestatud poliitilise tegevuskavaga ja kindlustada oma koha Euroopa digiüleminekul.